mu õnn on suure kivi all

Ilmselt me kõik leiame tuhat asja, mis võiks meie eludes olla teistmoodi. Tahaks rohkem raha, ilusat maja, head meest/naist, elada paremas kliimas, paremat tööd jne jne. Ehk siis kunagi pole miski piisavalt hea. See on siis sissejuhatus sellesse, et ma kuulasin üks päev oma töökaaslast kurtmas: "I have to work every night. For 3 years I haven't had any weekend off. I don't get 4 weeks holidays a year etc etc". Kui ma küsisin talt, et kas ta on reaalselt kunagi öelnud kellelegi töö juures, et ta tahaks ise mõnda õhtut vabaks...Ei olnud...nojaa. Inimesed ei hoolitse enda vajaduste eest, vaid lihtsalt kurdavad. Paljud asjad on lihtsalt muudetavad. Aga see kõik algab meis endis. Tuleb oma suhtumist muuta.

Ma ise lähen ka ikka mitu korda päevas erinevate asjade peale põlema, aga see on minu iseloom ja kõik teavad, et 2 sekundit hiljem olen maha jahtunud ja ammu kõik unustanud. Osad inimesed aga hoiavad kogu frustratsiooni endas ja siis mingi hetk plahvatavad ja tagajärjed võivad olla halvad.

Igal juhul, suutsin siis oma töökaaslase ära rääkida, et ta võtaks midagi ette. Ta on umbes 30a, kuid elab ju ilmselt veel 40-50a veel, seega on kõik veel muudetav ja korrigeeritav. Isegi nii väikses kohas on võimalusi küll ja küll.

Selle jutuga tahangi jõuda sinnamaale, et tegelt on meil ju kõik võimalused olemas ja see on ainult meis endis neid kasutada. Kõigil tuleb peale kurbushetki jms ja need lähevad üle, aga aastaid kannatada ja niisama kurta, pole ka mõtet.

Üks minu viimase aja hobidest on linna peal, promenaadil kõndimine ja suva inimestele otsa vaatamine ja naeratamine. Siiamaani olen ka naeratuse tagasi saanud. Ka viis, kuidas head enesetunnet tekitada :)

Mu blogipidamine :D

Ma olen umbes 30 postitust teinud ja aind paar tükki avaldanud. Hahaha. Ilmselt sellepärast, et sel hetkel, kui ma neid kirjutan, tunduvad kõik mõtted nii tähtsad, aga kui ma olen need endast välja saanud, siis ei vääri need enam postitamist. Naljakas :D Luban, et see kord vajutan "publish post" ;)

Nädala pärast lendan Eestisse. Oh kui keeruline sellega on olnud. Minek polegi nii väga, aga tagasi saamine on ikka väga komplitseeritud. Pole pileteid isegi veel ostnud, kuna ei suuda otsustada, kuidas kõige mõistlikum oleks. Kuidagi ei klapi miski ja kui klapib, siis tuled miljon raha välja käia. Kuna mul eelmise käigu peale läks ka palju rahhi, siis tahaks kokkuhoidlikum olla, et saaks mujal ka ära käia, enne kui lõplikult Eestisse tagasi.

Eestis on ikka väga põhjanaba ja ma ei suuda seda ära händlida. Keeruline värk, aga väga vahva ka kindlasti. Saan väikse uisutripi ka äkki teha :)

Aga ega mul muud polegi öelda, et kõik on väga hästi ja ma olen lõpuks ka hingerahu saavutanud. Ikka on keskmisest rohkem seda kurbust, aga palju paremaks on läinud. Palju asju on saanud selgemaks tänu uutele sõpradele ja vanadele Eestis, kellega igapäevaselt suhtlen. Saatsin südame kunstlikkusse koomasse mõneks ajaks, et mõistus saaks tegutseda :)